2. oktoobri varahommikul läksid seitse Matkaklubi Seiklusjanu liiget Marokos asuvasse  Kõrg-Atlase mäestikku, et teha kümnepäevane mägimatk ning vallutada Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jebel Toubkal (4167m). Detailse matkapäeviku lugemiseks vajuta 'Loe edasi'

Seiklejad

Janar - korraldaja (Eesti poolne)

Indrek - korraldaja (EU poolne)

Raul - matkapäeviku kokkukirjutaja, foto- ja videograaf

Raido - sekeldaja, Kivivalvur Ropka, nõudepesija ... jne (mida parasjagu vaja)

Aare - fotograaf (sh erootilised fotod ja kohalikud)

Hannes - fotograaf (sh kohalikud varjatud kaameraga)

Merle - grupi ainus naisliige

(Janar ja Indrek olid juba kolm aastat tagasi korra täpselt sama marsruudi läbi teinud)

Proloog (reede-laupäev)

Kuna Ryanair teadupärast Eestist ei lenda, siis oli vaja kõigepealt Riia lennujaama jõuda.

Meie Raidoga startisime autoga Tallinnast reede varahommikul 5 paiku. Pärnust võtsime peale ka Janari koos toidukraamiga ning teel Riiga saime veel viimase vihma kaela (paari järgneva nädala jooksul me toda tegelast ei kohanud). Riias õnnestus veidike ka ummikus istuda, nii et viimase 10 km läbimiseks läks pea tund. Ülejäänud seltskond (Aare, Hannes, Merle) toodi Tartust autoga otse lennujaama ukse ette, kus me ka kokku saime.

Kuna lennuki stardini oli veel mõni tund aega, siis sisustasime selle kottide pakkimise, kaalumise ja ümberpakkimisega (Ryanairi kaalulimiit on 15+10 kg). Samas tuleb arvestada, et kõike ei ole võimalik salongi kaasa võtta (näiteks mahult väikseid, kuid raskeid konserve ei tohi, aga suitsuvorstilatt pole probleemiks).

Lennuk startis 12.50 ja Frankfurt-Hahn'is olime kohal 13.40 (sh ajavahe 1h). Tegu on vana sõjaväelennuväljaga, millest on saanud Ryanairi kodulennuväli ja mis asub Frankfurtist endast pea 2h bussisõidu kaugusel, mistõttu jäi ära ka linnaekskursioon.

Et Marrakechi lennuk väljus alles järgmisel hommikul 6.30, siis oli meil piisavalt aega, et end mugavalt lennujaama ühte nurka sisse seada ja õlle abil päeva õhtusse veeretama asuda.

Kuna magamine polnud kõige mugavam, siis olime juba neljast üleval. Pool tunnikest hiljem saabus ka Indrek, kes oli mõned tunnid varem oma autoga Brüsselist startinud.

Lend Marrakechi kestis 3 tundi ja kohal olime kohaliku aja järgi 7.30 (Maroko ajavahe Eestiga on 3h). Juba lennukis jagati laiali blanketid, mis tuli 'loominguliselt' ära täita ja tollis tagastada (peale tavapäraste isikuandmete taheti ka elukutset ja kohalikku ööbimispaika). Veidi hariduslikku infot kah: Marrakech on tuntud ka kui 'Punane linn' ja tähendab berberi keeles 'Jumala Maa'. Maroko praegune riiginimi on otsene tuletis berberikeelsest sõnast 'murakush' (vanasti tuntigi toda riiki Marrakechi Kuningriigina). Linn asutati 1070.a ja praeguseks on tema elanikkond kasvanud üle miljoni.

Et Maroko puhul on tegu endise Prantsuse asumaaga, siis oskavad seda keelt ka paljud kohalikud (linnades rohkem, maapiirkondades vähem). Inglise keelt oskavad vaid vähesed kaupmehed, tänaval vastutulija puhul pole mõtet eriti proovida.

Lennujaamas oli meil vastas meie kohalik vedaja Ideal Tours, kellega me tegime kokku 4 otsa ja kõigil kordadel sujus kõik lõunamaa kohta lausa ebatraditsioonilise täpsusega. Esmalt toimetati meid meie esimesse peatuspaikka Marrakechi Medinas (müüride sisse jääv vanalinn). Kui esimesel pilgul tundus hotell (Riad-Jddi Marocain) suht suvaline urgas, siis pisikesel tutvumisel avastasime selle koha boonuse - katuseterassi.

Asjad maha pandud, suundusime tutvuma vanalinna endaga. Kõigepealt suundusime peaväljakule Djemma el-Fna, kus tegime soojenduseks kerged mahlajoogid ja siis väike lõuna (tajine 50 drh/in).

Kuna lennuki kaalunormide tõttu polnud meil kogu vajalikku toiduvaru kaasa veetud, siis oli plaan külastada linna ääres asuvat kaubanduskeskust. Nüüd osutus probleemiks see, et seal on kahte liiki taksosid - väikesed võivad peale võtta vaid 3 reisijat (kuigi vabalt mahub 4 inimest) ja suured võivad võtta 6 reisijat (kuigi normaalne max tundub olevat 5 inimest). Et meid oli aga 7 hinge, siis otsustasime lõpuks (kui 2 väikest taksot keeldusid kategooriliselt meid kõiki ära mahutamast), et poodi lähevad suure taksoga 5 inimest ja meie Raidoga tutvume sel ajal vanalinna nurgatagustega ning saame hiljem uuesti kokku keskväljakul. Paari tunni jooksul jõudsime teha ringi ümber vanalinna ääres asuva kuningapalee ja otsapidi sattusime ka kahtlasematesse rajoonidesse. Õige ekslemine algas alles siis, kui saime mobla-sõnumi, et kohtumipaik on hotell. Keskväljakult hotelli poole minnes õnnestus ühes kohas valesti ära pöörata ja tõelistesse vanalinna agulitesse sattuda, kus meile (kui valgetele turistidele) kohe silm peale pandi ja väikestest (10-11 aastastest) kuttidest saba taha orgunniti ning aeg-ajalt sõbralikult kusagile kangialustesse teed üritati juhatada. Kuna meie olime 'kadunud', siis asusid teised meid omapäi kahes grupis otsima ja ka neil oli kergelt samalaadseid kogemusi kohalikega kui nad peatänavalt paar tänavavahet eemale juhtusid. Õnneks suutsime tunnike-paar hiljem ise teiselpool vanalinna müüride vahelt välja pääseda ja kindluse mõttes võtsime ette 4 km pikkuse teekonna ümber müüri. Ühtlasi õnnestus sel teekonnal sattuda tõelisele vanakraamiturule, mille kõrval ka 90. aastate Kadaka turg kahvatuks (seal müüdi nii lööbakile kantud kotasid, 80ndatest pärit raadiote plastmasskorpuseid, suuremal hulgal kassette, kui ka näiteks sadades kusagilt tehasest pihta pandud erinevate mobiilide laadijaid).

Olles natuke enne pimeduse saabumist lõpuks jälle kõik õnnelikult koos, läksime õhtul veel veidike kolama ja kohalikke tänavaroogi mekkima ning liiklussegadust imetlema. Tagasi hotelli jõudnud selgus, et neil on seal plaanis pidada pulmapidu (õigemini küll korraldas marokolasest peigmees prantslannast pruudile nn järelpulmad oma kodumaal). Meie läksime oma veini-jäägermeistri-küpsistega 4. korruse katusetrassile ja nautisime toda pulmamelu ja muusikat läbi avatud katuse. Seltsi pakkusid hollandi neiud (kellega Raido üritas eesti keeles liini ajada), pulmalised ise ja ka teised hotelli elanikud. Ning et veelgi enam põnevust pakkuda toimus kõrvalmajas südaöö paiku varing (ei saanudki täpselt aru kas sein või lagi; matakas oli igatahes üpris kõva ja korralik). Kuna suht lärmakas pidu kestis pea hommikuni, siis ei tulnud meilgi magamisest suurt midagi välja.

Matk Atlase mäestikus koos Jebel Toubkali (4167m) vallutamisega (04.10.-11.10.2009)

Pühapäev, 4. oktoober

Mõningal määral õnnestus siiski magada ja üles tõusime enne seitset, et lõpetada kottide pakkimine (keskmiseks raskuseks tuli arvatavasti 25 kg ringis).

Kuigi keegi polnud hommikusöögiga eriti arvestanud, avastasime enda üllatuseks, et katuseterassile oli kaetud laud saiade-moosi-teega. Peale kehakinnitamist oli meil kell üheksa kokkusaamine bussiga, mis pidi meid toimetama ca 60 km eemal asuvasse matka alguspunkti Imlili. Kell 11 startisimegi 1700m kõrguselt (Marrakech asub ca 500m peal).

Veidi ka kepijuttu. Matkakepid olid kaasa võetud minul, Indrekul ja Merlel. Aga juba ca 500m peale starti arvas Raido, et ka temal võiks keppidest abi olla ja leidiski ühe maja eest puuhunnikust kaks toigast, ühe peenikese ja sirge, teise parajalt jämeda ja kõveriku (sellise paraja Kivivalvur Ropka ametikepi) ning neid mõlemaid kasutas ta kogu matka jooksul, kuni me viimasel päeval sama hunniku juurde tagasi jõudsime ja toimus pidulik kepi tagasiasetamine.

Esimene päev kujunes puhtakujuliseks asfaltimatkaks mööda serpentiine (kui mitte arvestada paari otse võetud tõusu; Aarel vana mägedehundina tuli neid otsevõtmisi tunduvalt rohkem).

2280m peal tegime lõunapausi, et grupp jälle kokku saada (esimeste ja viimaste stardikiiruse vahe oli üle 2 tunni). Ühtlasi õnnestus seal vaadelda ka seda, kuidas enamus teisi valgeid inimesi 'matkab' - neil on keskmiselt üks eesel ja üks kohalik iga 2-3 matkaja peale ning eesli seljast võib leida isegi välivoodeid ja 10cm paksuseid madratseid; matkaja enda kanda jääb väike päevakott veepudeli ja mõne hädapärasema riideesemega.

Pärast hilist lõunat liikusime veel mõned kilomeetrid ja jäime 17.40 ööbima vee lähedusse suht omapärase (Eesti mõistes) taimestikuga künkale. Vahepeal tekkis meil juba kartus, et järsku on kuivusest tingituna jõed ära kuivanud ja meil võib tekkida veeprobleeme, aga õnneks polnud seda muret ei sel õhtul ega ka kogu edaspidise reisi kestel. Pimedaks läks kohe pärast päikese loojumist kell 19 ja kuna meil suurt midagi teha polnud, siis saime magamiskottidesse juba kell 21.

Tõusu +730 m, langust -170 m (numbrid on saadud altimeetri järgi ja siis veidike korrigeeritud vastavalt kaartidel näidatud (kurude ja mägede) tegelikele kõrgustele).

Esmaspäev, 5.oktoober

Esmaspäev on tore päev, siis on jälle sünnipäev (aga sellest hiljem).

Vastu südaööd oli tõusnud paras tuul, algul puhus ta mööda orgu meie tuleku suunast, aga poole öö paiku keeras 180 kraadi ja kui me hommikul 6.30 ärakasime, siis esimene asi oli ajada selga võimalikult palju riideid. Kuigi päike oli juba üleval, hakkasime meie teda mägede tagant nägema alles kell 8 ja hetkega läks olemine mingi 10 kraadi soojemaks. Kui tuult poleks olnud, oleks ka ööd suht soojaks võinud pidada oma 14-15 kraadiga.

Vahepeal asusime hommikusööki valmistama ja sel ajal liitus meiega üks kohalik, kes kükitas maha ca 10m kaugusele ja hakkas meie suutäisi lugema (ilmselt saadeti ta alt külast, et sisse kasseerida mingit tasu selle eest, et me sealkandis juhtusime ööbima). Aga kuna ta ei toonud kuuldavale ühtegi sõna ja ka meie ei teinud temast välja, siis väsis ta peale poolt tundi ja sammus tuldud teed mööda tagasi.

9 paiku saime lõpuks asjad kokku ja minema. Esimesed paar kilomeetrit oli veel asfalti ja siis algas tõus meie reisi esimesele kurule Tizi Likemt (2340m =>3450m). Mina olin tipus kella 14 paiku ja kell 15 olid kohal ka Indrek, Aare ja Raido. Vahelduseks võtsime ära ka kuru kohal kõrguva 3555m tipu. Üllatuslikult selgus, et kurul on suht korralik mobiililevi ja nii sai saadetud esimesed teated kodulehel olevasse matkablogisse.

Omavahelise kommunikatsiooni tarbeks oli meil kaasas kaks walkie-talkie't, mis võimaldasid hoida pidevalt mõnusat sidet grupi pea ja saba vahel (kui mingit suuremat kaljut kahe jaama vahele ei sattunud). Nagu hiljem selgus, toimis side ka Toubkali baaslaagri ja tipu vahel vaatamata mitmele vahepealsele kaljunukile.

Kuna meil oli vaja veel jupike laskuda, et jõuda ööbimiseks jõe/vee äärde, siis asusime liikuma enne viimaste kurule jõudmist (nad olid seal 18 paiku). Peale 1,5h laskumist jäime ööbima pisikesele tasasele platsile 2840m peal.

Et õhtusöögid olid kõik sattunud alles mäelolijate kottidesse, siis saime me vaid telgid üles panna ja teed teha. Üleval kurul olin ma saanud kätte selle päeva esimesed õnnitlused sünnipäeva puhul, nüüd laagris kookisin seljakotist välja paar päeva soojendatud liitrise Jim Beami. Kaalu kokkuhoiu mõttes olin ma selle Marrakechis ümber villinud plastpudelisse ja see tekitas paar lõbusat momenti - esmalt arvas Raido, et tegu on veiniga ja siis Indrek, et too viski on kokaga lahjendatud. Mõlemad võtsid korralikud suutäied ja said hiljem ohtralt (hõredat) õhku ahmida. Raidole osutus see ilmselt koostöös kõrgusega selliseks katsumuseks, et ta ei tahtnud sel õhtul sööki näha ja see vähenegi, mis päeval sisse oli söödud, tahtis vägisi välja tulla.

Vahepeal oli saabunud ka lõunamaine pimedus (äkitselt ja kiiresti nagu sealkandis kombeks) ja et meie kolm viimast liiget ikka laagri üles leiaks, süütasime paar taimepuhmast ning saatsime Aare neile vastu kotte tarima. Uuesti veidi valgemaks läks kella 20 paiku, kui taevasse tõusis täiskuu, mis saatis meid esimesed 3-4 ööd, enne kui hakkas kahanema ja järjest hiljem ilmuma.

Kuna me olime eilsest veidi kõrgemal, siis oli ka öine temperatuur veidi madalam - 9-11 kraadi. Üldiselt arvestatakse keskmiseks temperatuuri languseks 6 kraadi 1 km kohta.

Tõusu +1350 m, langust -760 m, Raul-Raido-Aare lisandus 100 m tipu võtmisega ning Aarele veel ca 150 m mahajääjate aitamisel.

Teisipäev, 6.oktoober

Kuna olime paari päevaga 2 km kõrgemale jõudnud, siis andis see ilmselt veidi tunda ja minul isiklikult ei õnnestunud magamine kõige paremini (järgnevatel päevadel seda muret enam polnud). Üleüldine ärkamine oli juba traditsiooniliselt 6.30 ja päikest nägime jälle kell 8.

Hommikul avastasime, et meie laagrit on kogu öö valvanud paarsada meetrit kõrgemal mingi hernehirmutise-laadne konstruktsioon (võttis tükk aega aru saamaks, et seekord pole seal kükitavat kohalikku vaid lihtsalt puuslik).

Teele saime kell 10 ja alustuseks laskusime 380m kuni Azib Likemt külakeseni oru põhjas 2460m peal. Visuaalselt oli see lühike teekond üks reisi ilusamaid lõike. All külas juhtus väike õnnetus - Aare libises jõe ületamisel ja kukkus oma jala katki nii, et esialgne pilt tundus suht halb. Sidusime jala sealsamas kinni ja õnneks ei saanud see taksituseks edasiliikumisele ei sel ega järgmistel päevadel.

Pärast oru läbimist algas pikk ja suht lauge tõus mööda järgmist orgu, kõrval voolamas n'Tinzer oja. Selle eest et meie teekond liiga igav ja üksluine poleks hoolitsesid kohalikud, kes tulid kusagilt kaugemalt mägedest oma perede ja kariloomadega, möödusid meist ja jõudsid öö saabudes ilmselt juba ühte nendest küladest, kuhu meie suubusime alles järgmiseks lõunaks (nägime 3-4 erinevat perekonda). Lõuna mahapidamiseks ja jalgade puhkamiseks leidsime mõnusa paiga ühe suure kivi peal otse keset oja.

Kuna kuru ületamine oli plaanitud järgmiseks päevaks, jõudsime laagrisse kuru all umbes 3000m peal juba kell 15 ning seltskonna saba oli kohal ca 1,5h hiljem. Meie laagrist paarsada meetrit eemal jäi paikseks suurem seltskond prantslasi koos 7 eesli ja 10 šerpaga. Kuna õhtu oli järjekordselt suht jahe (eriti kui keha on juba harjunud päevaste temperatuuridega vahemikus +30..+40), siis pugesime telkidesse sooja juba 20 paiku. Tänu suht intensiivsele päikesele olin ma saanud ilmselt kerge päikesepõletuse ja nüüd tekkisid kerged külmavärinad, aga õnneks aitas korralik uni neist üle saada ja hommikuks oli kõik OK.

Tõusu +580 m, langust -430 m.

Kolmapäev, 7.oktoober

Ärkamine toimus juba traditsioonilisel ajal ja minema saime kell 8. Alustuseks oli vaja vaid 120m tõusta ja olimegi oma teisel kurul - Tizi n'Ououraine 3120m peal. Sealt avanes meile ka esimene vaade Jebel Toubkalile ning selle tähistamiseks tegime mõned grupipildid.

Siis algas pikk langus. Umbes 2000m peal leidsime mõnusa vaatega nukipealse ja tegime lõuna- ja päevitamise pausi, temperatuur oli stabiilselt üle +30. Täna ei lasknud me oma seitsmesel grupil eriti laiali laguneda ja pärast lõunat olime juba pidevas silmsides. Peale lõunapausi sukeldusime oma reisi arvatavasti kõige huvitavamasse teelõiku (antropoloogilisse), sest järgnevate kilomeetrite jooksul (kuni õhtuni) liikusime me pidevalt ühest kohalikust külast teise (Tagounite - Aguerzrane - Tizoual - Amsouzerte - Ibrouane - Takatert - Tisgouane), kusjuures polnud eriti aru saada, kus üks lõppes ja järgmine algas. Suht lähedalt õnnestus vaadelda ehedat külaelu, kus kümned allameetrised tegelased jooksid ja lunisid kommi või dirhamit ning nende emad ja vanemad õed lüpsid lehmi otse tänaval või pesid pesu raja kõrval ojas. Üldiselt oleks mõistlik omada taskus suuremat kogust komme, mida siis pidevalt jaopärast jaotada saaks, meil oli kaasas küll üks suur kotitäis, aga me jagasime seda kohe esimesele grupile liiga heldelt ja hilisemad lapsed tuli seetõttu tühjade pihkudega jätta. Komm oli heaks vahendiks, mis võimaldas pildistada, sest ilma mingi meeleheata ei tahtnud ükski laps pildile mahtuda.

Päeva madalaima kohani jõudsime 1797m peal oru põhjas asuva Amsouzerte külakeses. Seal pakkus meie grupile lõbusa elamuse üks vana ja mitte eriti suur buss (vist Ford). Vähe sellest, et ta oli inimesi täis laaditud nii seest kui katuselt (pakuks mingi 15+15), kui ta jõudis ojja oru põhjas, siis jäi ta hetkeks seisma, üks mees hüppas välja ja kukkus kahe käega vett mootorile kühveldama. Seejärel võttis buss jälle tuurid üles ja tegi mingi 200m tõusu. Tunnike hiljem nägime teda mäest alla meile vastu tulemas, siis oli katus tühi, aga see-eest seisid katuseraamist kinni hoides tagastangel neli meest.

Kuna juba enne reisi oli plaanis teha üks ööbimine kohalike juures, siis otsustasimegi seekord öömaja otsida kusagil külas. Peaaegu oleks see ebaõnnestunud, sest kohalikega vesteldes jäi mulje, et keegi ei tahagi valgete inimeste pealt teenida, mõnel oli küll pakkuda majutust, aga vaid 2-3 inimese jaoks. Kui me olime juba lootuse peaaegu kaotanud ja hakkasime vett ning telkimisplatsi otsima, tuli enam-vähem viimases külas otse tänaval vastu tüdruk Fatima ja pakkus ööbimist oma isakodus. Pärast seda muutus õhtu suht huvitavaks ja mitmekesiseks.

Esiteks tuli meil 10-15 minutit ekselda mööda hoove ja olematuid külatänavaid, et jõuda matkarajalt mäe veeres asuva majani. Majake ise oli mingi 2,5 korruseline. Meie ööbimispaigaks sai avatud rõduga kamber, kuhu me oma matid ja magamiskotid maha laotasime. Peale mõningast ootamist jõudis lõpuks ka peremees (Baskini teatrit vääriva välimuse ja miimikaga vana) ise meie juurde ja siis sai kokku lepitud hindades. Ööbimise eest tahtis ta saada 30 drh/in, aga lisaks pakkus ta meile ka süüa ja siin astusime me teadmatusest ämbrisse. Ta pakkus 50 drh/in tajine'i ja kuna me olime enam-vähem sama hinnaga Marrakechi keskväljal endal kõhud täis saanud, siis olime nõus (pealegi oli seekord tegu kodus tehtud söögiga). Kui me olime seda oodates juba nälga jäämas (paar tundi kokkamist) ja mõtlesime konservide avamisele, toodi söök lõpuks kohale. Ning siis saabus halb üllatus - kogu seltskonna kohta toodi vaid üks keskmisest veidi suurem anum söögiga keset lauda, mis sisaldas kolm kanakoiba ja umbes kilo jagu mitmesuguseid hautatud juurvilju (et siis enam-vähem Gloria hinnad: 500 eeku eest üks hautis kahele inimesele).

Aga sellega polnud õhtu veel läbi - nii tütar kui isa käisid vaheldumisi meilt igasugu asju küsimas. Esialgu tuli tüdruk peavalurohtu küsima ja sai paar aspiriini tabletti, aga kui ka vana tuli küsima esialgu sidet ja siis ka rohtusid, saime aru, et nad lihtsalt korjavad tagavarasid. Vähe sellest, ühel hetkel tekkis vanal mõte, et järsku saaks laenata meie mobiili (kurat teab, kuhu ta helistada planeeris) ning hommikul enne meie lahkumist tuli veel kõige tipp - järsku on teil mulle ära anda mõni paar vanu sokke!

Omaette teema oli ka vets ja pesemine - kui tahate end kergitada, minge vasakut kätt aia äärde ja kui on midagi suuremat, siis võtke labidas kaasa; aga kui tahate end pesta, siis ühendage lihtsalt liitekohast lahti paremal pool aia ääres asuv voolik. Voolu kui sellist külas polnud ja mingi Ilitši lambike pandi majas särama gaasiballooni abil, moblade laadimiseks pidi vastavalt vanamehe jutule minema kusagile küla keskel asuvale väljakule.

Kogu see pull ja poolnäljane olek ajasid Raidol ja Janaril kopsu üle maksa ja nad läksid vastu ööd küla peale jalutama, mis tekitas paraja ärevuse ja paanika nii kohalikes koertes kui majaperemehes, kes tahtis magama minna, aga ei saanud seetõttu ust lukku panna. Lõplik öörahu saabus alles veidi enne keskööd.

Tõusu +430 m, langust -1380 m.

Neljapäev, 8.oktoober

Kuna me ööbisime seekord keset küla ja nägemisulatuses asus üks minarettidest, siis toimus esimene äratus juba kell 5.25 koos 'mulla Omari' üleskutsega peaga maad taguda. Kui me lõpuks tunnike hiljem end üles ajasime, toodi meile peremehe poolt hommikusöök (see sisaldus eile makstud summas) - kolm pätsi koduleiba, mesi, moos ja traditsiooniliselt mürkmagus tee. Enne lahkumist tegime veel sissekande peremehe külalisteraamatusse, mille lehitsemisel leidsime seal varasemast terve pesakonna nii eurooplasi kui ka kaugemat rahvast (kuna me kirjutasime oma pastakaga, tekkis peremehel kohe arvamus, et meil pole seda enam vaja ja me võiksime selle talle jätta).

Et meil seal majas enam midagi teha polnud, lahkusime juba 7.30 ja asusime pisikesele tõusule, et jõuda d'Ifni järve äärde. Pärast paari tundi ronimist nägimegi järve ning ühtlasi ka meie viimast suurt kuru 1,3 km kõrgemal. Laskusime tiiruga ümber järve 2310m peale ja seal sai tõsiasjaks see, mille eest majaperemees meid juba eelmine õhtu hoiatanud oli - sel päeval meid kurule ei lasta (ega keegi meid tagasi poleks tirinud, kui me läinud oleks, aga samas polnud meil ka kusagile kiiret).

Nimelt oli hommikuse päikesetõusuga antud start järjekordsele Toubkali maratonile (www.toubkaltrail.com). Tegu on 125 km pikkuse ultramaratoniga, mis kulgeb umbes 95% sama rada mööda, kustkaudu meie liikusime, ainult et maraton joostakse teist pidi. Reklaami järgi on distantsil 9000 tõusmeetrit, mis tähendab, et ka meie tõusmeetrid oleks pidanud sinna kanti jääma, aga minu (altimeetri)arvestuste järgi jäi sellest puudu üle kolmandiku. Maratonirada oli kogu distantsi ulatses tähistatud öösel lampide valguses sätendava valge reflektorvärviga ning iga pöörde kohale olid joonistatud nooled - nii et kui meil endil oli mõnikord kahtlus, kas oleme õigel teel, siis piisas vaid pilgust seljataha ja kui nägid valgeid täppe, siis oli järelikult ka rada õige (see oli näiteks abiks ühe küla läbimisel ja ka paari kuru forsseerimisel, kui ei teadnud parasjagu, kumbalt poolt kivihunnikut õigem edasi ronida oleks).

Niisiis polnud kell veel 12 saanud ja meie matkapäev oli läbi. Õnneks võimaldas järv nii ujumist (pakuks 15-18 kraadi) kui ka pesemist. Ning lisaks olid kohalikud sinna organiseerinud ka mõned müügiputkad (tegelikult terve trobikond kividest laotud majakesi, kus oleks tahtmise korral võinud ka ööbida...muidugi raha eest). Hinnad polnudki eriti hullud - kui Imlilis maksis 1,5 liitrit vett või 0,5 liitrit Cocat 6 dirhamit, siis siin sai need kätte 10 dirhamiga.

Umbes kella 2 paiku hakkasid saabuma esimesed jooksjad, peamiselt kohalikud, itaallased ja prantslased ning nii tilkus neid tasapisi kuni poole ööni (tulid oma otsmikulampide valgel nagu jaaniussid kurult alla). Nagu netilehekülg näitab, suutis selle katsumuse läbida tervelt 60 inimest 76st ja võitja sai sellega hakkama kõigest 22 h 17 minutiga (viimasel kulus üle 55 h ehk rohkem kui 2 ööpäeva).

Et igavust veidi eemale peletada, läksin ma mingil hetkel homset teekonda uurima (et kas näen ka kuru ennast, sest alt järve äärest polnud seda enam võimalik näha). Kõmpisin mingi paar kilomeetrit ja 100m kõrgemale ja siis pöörasin tagasi, aga nagu järgmisel päeval selgus, oleks pidanud veel 200-300m edasi minema ja oleksin värske veeni jõudnud (nüüd tuli meil seda putkast osta).

Õhtul pakkusid elevust veel paar lambakarja, kes öö veetmiseks järve äärde orgu kokku aeti.

Tõusu +410 m, langust -150 m, minul tuli ca 130 m rohkem.

Reede, 9.oktoober

Seekord ärkasime kell 6, aga minema saime ikka alles kell 8. Ees ootas 1,3 km vertikaalset tõusu.

Nagu juba eelmise päeva juures mainisin, esimese ojani jõudsime 2450m juures ja edaspidi tuli värske vee kohti veel mitmeid kordi kuni 3200 meetrini (kuna püsiasustus puudub, siis on vesi seal piisavalt puhas, et seda ilma keetmata juua, vähemalt meie jaoks).

Peale lõunat hakkasid meile järgi jõudma päevakottidega matkavad järjekordsed prantslased, kes olid varahommikul startinud alt külast kusagil 1800-2000m pealt (vaatamata kottide vähesele kaalule ikkagi hea tempo ja suht märkimisväärne distants). Umbes 3200m peal nägime ka esmakordselt sel reisil lund (pisike lapike mäe põhjakülje varjus).

Tizi n'Ouanoums kurule ca 3670m peal jõudsime me Indrekuga veidi enne ühte, et siis 4,5h tõusu. Veidi hiljem jõudsid pärale ka Raido ja Aare, kes oli pidevalt tegelenud 'raja tähistamisega'. Kuna üleval oli tuuline ja jahedavõitu, siis ühel hetkel ma tüdinesin seal passimisest ja läksin tagasi alla ning aitasin Merle koti üles vedada. Kogu seltskonna saime kurul kokku kell 16.30, väike puhkus ja suundusimegi alla meie järgmise paari öö peatuspaiga poole. Selleks laskumiseks kulus umbes tund ja olimegi Toubkali baaslaagris Nelteri hütis 3207m peal.

Kuna me olime harjunud väljas magama, siis võtsime telgikohad (10 drh/in) ja panime telgid maja ja müüri vahele varju. Sees oleks koht maksnud vaid veidi rohkem (20 drh/in), aga tol õhtul oli maja suht ülerahvastatud (ikkagi nädalavahetus). Majas oli pesemisvõimalus sooja dušši all (10 drh/in/kord, kusjuures maksid lahkumisel vastavalt sellele, palju sa ise ütlesid oma kasutuskordadeks).

Kuna me olime oma matkaga ühe päeva plussis ja lisaks oli meil veel ka varupäev, siis esimese hooga plaanisime kohale jääda neljaks ööks ja järjest ümberkaudseid mägesid ette võtta, aga siis hakkasid seltskonna peas liikuma teised ideed. Lõpuks otsustasime, et oleme kohal kaks ööd, teeme esimesel päeval Ouanoukrimi ja teisel Toubkali ning põrutame siis läbi Marrakechi ookeani rannikule. Õnneks õnnestus ka meie reisivedajaga kontakt saada ja uus Imlilist ärasõidu aeg kokku leppida.

Öösel puhus suht tugev tuul ja ka temperatuur oli üks madalamaid (10 kraadi).

Tõusu +1420 m, langust -530 m, minul tuli kumbagi ca 300 m rohkem.

Laupäev, 10.oktoober

Kuna kusagile kiiret polnud, siis ärkasime seekord 7.30. Tõsi küll, Merle ja Aare olid hommikul startinud juba kell 5, et koos majas olnud tipuvallutajatega Toubkal ära võtta, aga kahjuks põrutasid nad pimedas õigest pöördest otse edasi ja pöördusid tagasi siis, kui oli selgeks saanud, et nad olid teistkordselt vallutanud meie eilse kuru ja nii olid nad 10 paiku tagasi. Aare ei andnud sellega alla ja läks ka teisele katsele ning oli Toubkali tipus kell 12.45.

Mina, Raido, Janar ja Indrek jäime siiski eile paika pandud päevakava juurde ja suundusime Ouanoukrim'i poole. Kell 11.30 olime 3750m peal Tizi n'Ouagene kurul ning tunnike hiljem ka esimeses tipus. Ouanoukrim on kaksiktipuga mägi, madalam on 4080m ja kõrgem 4089m. Ülesronimise mõttes oli see mägi veidi huvitavam kui Toubkal, sest siin tuli mingil hetkal ka käed appi võtta ja ilmselt külastatakse seda vaid 1-2 korda nädalas ning talvel veel harvem (erinevalt Toubkalist, kuhu suundub iga päev suht palju rahvast olenemata aastaajast). Kuna mulle ja Raidole oli see elu esimene 4000ne, siis sai avatud ka selleks puhuks kogu reisi kaasa veetud liitrine tipuõlle. Koos Raidoga võtsime ka teise, 500m eemal asuva (kõrgema) tipu, kust avanes korralik vaade üle mägede kauges kuumusevines virvendava Sahhaara äärealadele. Peale mõningast otsimist leidsime ühest kivihunnikust kellegi varemkülastanu tipukirja ning jätsime ka enda poolt mõlemasse tippu teated maha. All tagasi olime kell 16.

Kuna suurt midagi teha ei olnud, siis hängisime niisama - tegime süüa, mängisime kaarte ja laadisime moblade-kaamerate akusid.

Tõusu/langust +/- 990 m (Raul, Raido, Janar, Indrek); Aarel tuli ca 1500 m; Merlel ca 500 m.

Pühapäev, 11.oktoober

Need, kes meist täna tippu plaanisid, ärkasid 6.15 (kui varasemad tipuvallutajad olid juba tunnikse lampide valgel teel olnud). Kuna Aare oli tipu eile ära teinud ja Merle-Hannes otsustasid sellest loobuda, siis läksime teele sama seltskonnaga, mis eilsele neljatuhandesele. Arvestades, et meil oli piisavalt hea aklimat all, siis pole ime, et üles minnes möödusime enamikest varemstartinutest ja olime tipus kahe tunniga. Ilm oli ilus ja suht soe (ca 15 kraadi) ning nii mõnulesime ja tegime seal pilte terve tunni (nähtavus oli 100 km kanti - näha võis nii Sahhaara äärealasid lõunas kui Marrakechi põhjas).

Alla laskudes tegime kusagil 3800m peal väikese hommikusöögipausi, mille järelmõjud selgusid paar tundi hiljem. Tagasi hüti juures olime kõik koos umbes kella 11 paiku, pakkisime telgid-riided kottidesse ja plaanisime juba Imlili poole edasi minna, kui selgus äkki, et Raido unustas oma kahetonnised püksid üles söömise kohta. Kuna see oleks olnud liiga suur rahaline kaotus, siis täpselt kell 12 startis ta teiseks ülesminekuks. Et ta aga ei suutnud täpselt meenutada, kuskohas söögipaus toimus, siis võttis ta teistkordselt tipu ära ning tagasitulles suutis ka õigele kohale pihta saada. Õnneks polnud püksid vahepeal uut omanikku leidnud (aeg kokku 2.52, nagu hiljem selgus suudavad kohalikud seda teha veel poole kiiremini).

Hannes ja Merle olid teele asunud juba kell 9, Aare ja Indrek läksid kell 14 ja meie ülejäänud kolm startisime kella 15 paiku. Peale mitut müügiputkat, suuremat hunnikut horisontaalseid kilomeetreid ja 1200m laskumist olime lõpuks veidi enne pimedat Around külakeses. Nimelt esimesel Nelteri õhtul astus meie juurde kohalik Ibrahim ja pakkus meile ööbimisvõimalust Imlili lähedal. Kuna see sobis meie plaanidega, siis võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu. Ööbimise hinnaks kujunes juba tuttav 30 drh/in, kuid söögi suhtes leppisime seekord veidi täpsemalt kokku ja 45 drh/in eest toodi meile kaks korda niipalju tajine'i kui eelmises kodumajutuses. Enamiku selgitustööst tegi Raido hoogsate käeliigutuste ja soome-ugri murraku abil - üldiselt suutis ta järjekordselt tõestada, et oskamata peale eesti keele suht midagi, võib suurepäraselt enamiku probleeme lahendada. Meie ööbimiskoht osutus olevat küla üks viimaseid maju, mis see-eest asus ideaalse vaatega künkakesel, kus saime oma matid maha asetada lahtisele terrassile.

Tipu võtmine +/- 970 m, Imili poole minek langust -1280 m ja +60 m tõusu ööbimispaika, Raidol kumbagi ca 970 m rohkem.

Järgmisel hommikul lisandus veel langust -250 m.

KOKKU: ringi peale tuli tõusu ja langust kumbagi suht ümarguselt 5000 m.

Peale selle lisandusid tippude võtmised ja mõned lisahaagid.

Kogumetraaž tuli: Raido 8050 m, Raul 7500 m, Aare 6750 m, Janar ja Indrek 6900 m, Merle 5500 m, Hannes 5000 m (ei ühtegi üleliigselt kulutatud kalorit).

Puhkus Atlandi ookeani ääres Essaouiras

Esmaspäev, 12.oktoober

Et olime juba tagasi jõudnud 2000m peale, oli ka öö suht soe. Ärkasime kell 7 ja peremees serveeris meile kerge eine tee-kohvi-saiad-juust-moos. Õhtul oli ta uurinud, mida me tahame saada ja siin jäi ka Raido oma selgitustega jänni, nimelt ei õnnestunud peremehele selgeks teha, mida kujutab endast jogurt ('muu-muu-milk' ja 'mää-mää-milk' ei tabanud pinnast).

Kell 8 hakkasime laskuma ja Ibrahimi isiklikul juhatamisel võtsime viimased 250 laskumismeetrit kuni Imlilini välja. Üldiselt liikusime tavalisest rajast veidi alternatiivsemat, aga see eest huvitavamat teed mööda läbi külade. Ühest puuhunnikust möödudes toimus ka Ropka ametikepi pidulik tagasipanek (teist kaigast vedas ta kaasas kuni lennujaamani, kus siis selle meie autojuhile kinkis).

Imlilis soetas pool gruppi endale mäekristallist mälestuskivi (roosad, valged, sinised).

Kuna buss juba ootas, tõstsime asjad peale ja tunnike hiljem olime juba Marrakechi bussijaamas, kus ostsime piletid ca 200 km kaugusele ookeani äärde Essaouirasse (piletid 70 drh/in + 5 drh/kott). Et bussi väljumiseni oli veel paar tundi, tegime tänavabaaris väikese lõuna ja saime järjekordselt pügada, kui kana hind oli söömise ajal tõusnud 40lt dirhamilt 80le (aga vähemalt jätkus sellest kanast kogu grupile) - kui valge inimene tahab siin milleski kindel olla, siis on vist ainus võimalus enne konkreetseks minemist number paberile panna, et hiljem poleks vaidlemisruumi.

Buss läbis vahemaa rannikuni 3,5 tunniga (sh 0,5h vahepeatus keset kivikõrbe asuva linnakese baaris rohkem kui 40 kraadise kuumuse käes).

Nii kui me Essaouiras bussist välja saime, hüppas ligi 5-6 kohalikku öömaja pakkujat. Et me polnud aga huvitatud, siis hakkasime vanalinna (Medina) poole sammuma. Järsku meenus Indrekule, et peaks ka tagasisõidu piletid igaks juhuks kohe ära ostma. Siin haistis oma võimalust kõige järjepidevam korteripakkuja (tõeliselt libe sell nii välimuselt kui jutu poolest) ja kuna me niikuinii ootasime Indrekut-Janarit, siis läkski kauplemiseks (tema inglise keeles ja Raido eesti keeles) ning esialgne hind 700 drh/grupp/öö jõudis kolm korda madalamale kukkuda. Et hind oli vägagi mõistlikuks muutunud, läksimegi korterit uudistama. Selgus et ta on suht lähedal nii ookeanile kui vanalinnale ja lõpuks õnnestus meil 500 dirhami eest kaubelda välja kolmas korrus kaheks ööks (kuigi esialgu pakuti esimest korrust). Arvatavasti on tegu eurooplaste poolt osakutena ostetud puhkusemajaga, mille pealt siis kohalik majahoidja endale taskuraha teenib sel ajal, kui õiged omanikud eemal viibivad ning tema jaoks on iga dirham justkui maast leitud.

Kell 18 läksime linna peale kolama ja üllatusena õnnestus meil üles leida isegi alkoholipood, kust sai osta õlut-veini-jäägermeistrit (õlle on peamiselt 0,25 ja 0,33 l ja maksab ca 8 drh; veini oli 35-55 drh; Jäägermeistri liiter maksis 150 drh). Edasi kolasime nii ookeani ääres (mis oli mattunud merelt tulvavasse udusse), kui ka Medinas (kus proovisime kohalikku tänavatoitu).

Magama saime alles pärast südaööd.

Teisipäev, 13.oktoober

Üleval olime kell 7 ja pärast hommikusööki suundusime läbi õllepoe ranna poole, et ujuda (mõne jaoks oli see esmakordne ookeanikogemus). Rannas otsustas Merle vastu tulla kohalike teenusepakkujate survele ja läks ratsutama (järjekordselt tõmmati lohku - esialgu lubatud 0,5 tunnist sai ratsutamise käigus sujuvalt 10-15 min).

Pärast paari tundi rannas plaanisime kalaturu äärde sööma minna, aga kohapeal tundus, et pakutav kogus ja soovitud hind pole just parimad sõbrad. Lõppes asi sellega, et ostsime kalaturult kaks eluskala (50 + 60 drh, kokku mingi 2-3 kg), mis meie silme all ära puhastati ja lõhki lõiguti (üks oli rai, aga teise puhul ei osanud me liiki määrata). Seejärel muretsesime teel hostelisse veel paar kilo kartuleid ja veidi maitseaineid ning põhimõtteliselt oli meil 200 dirhami eest eestimaiselt korralik lõuna- ja hommikusöök olemas.

Õhtul kell 18 läksime uuele linnatiirule, seekord oli enamikul mõttes Medina turgudel müüdav kohalik kraam, mida kodumaale viia (loomanahast lambid 100-300 drh; taldrikud, rätid; kohalikud CDd maksid 30 drh; piraatfilme uusima Hollywoodi toodanguga võis saada 8-10 drh, aga kahjuks prantuskeelse pealelugemisega). Üks huvitavamaid kauplemisi toimus siis, kui paar kutti üritasid Hannesele tund aega kõrvarõngaid müüa ja hind kukkus 140lt dirhamilt lõpuks 10le.

Tagasi majutuses kasutasime ära võimaluse, et meil on telekas ja mõned ühenduskaablid ning sisustasime aega seni pildistatud materjaliga tutvumisega.

Kolmapäev, 14.oktoober

Hommikusöögiks praadisime ära eile soetatud rai, mille maitse meenutas kergelt kana.

Et buss läks 12.30, siis jõudis Janar veel läbi astuda vanalinnast ja soetas 12€ eest paar loomanahkset lampi, mida ta juba eelmisel päeval tahtis, aga poodi üles ei leidnud.

Jälle Marrakechis võtsime kolm taksot (a 40 drh) ja sõitsime keskväljakule. Seekordne hotell Riad Rahba asus Djemma el-Fnast vaid mingi 200m kaugusel. Toad olid traditsiooniliselt väikesed, aga järjekordselt oli olemas mõnus katuseterrass.

Asjad maha pandud läksime keskväljakule õhtuse meluga tutvuma (kümmekond päeva tagasi olime seal vaid päeval viibinud). Nii väljakul endal kui ümerkaudsete tänavate turgudel (souk) käib tõeliselt aktiivne tegevus kuni hiliste öötundideni välja. Otse loomulikult jõime värskeltpressitud apelsinimahla ning söögi kohapealt selgus, et sama hästi kui 50 dirhamine praad maitseb (ja toidab) ka vaid 3 dirhamit maksnud püreesupp.

Õhtul tagasi hotellis läksime oma arbuusi ja viinamarju sööma terrassile, kuhu lõpuks kogunes suht kirju rändurite seltskond (poolakad, prantslanna, juuditar).

Kõige sisutihedam öö oli ilmselt Janaril, sest ta oli suutnud veel ka kolmanda lambi muretseda ja nüüd oli ta pool ööd tegelenud neid pakkides ja ümber pakkides.

Epiloog (neljapäev-reede)

Seekord tuli end üles ajada juba 5.30, et jõuda kella 6 bussile, mis sõidutas meid lennujaama. Seal pidime järjekordselt täitma sama blanketi, mis riiki saabudes (tervitused kohalikele bürokraatidele) ning kell 9 startis lennuk ja meil tuli selleks aastaks suvega hüvasti jätta.

2,5 tundi hiljem olime taas Frankfurt-Hahni lennuväljal. Tundub, et kohalejõudmine oli ka lendurite jaoks ootamatult kiire - sellise kiiruse ja matakaga ning pidurite blokkimisega maandumine oli meist enamikule arvatavasti esmakordne.

Lennujaamas jätsime Indrekuga hüvasti ja asusime veetma oma järjekordset 20 tundi. Õnneks olime seekord veidi rohkem informeeritud ja ei hakanud ostlema olematu varustuse ja kallite eurohindadega lennujaama kauplustes. Selle asemel külastasime mõned kilomeetrid eemal asuvat supermarketit, muretsesime mõned liitrid pool-kangeid jooke ja jõime end magama.

Lennuk Riia poole startis hommikul kell 8, aga kuna väljas olid miinuskraadid, siis õnnestus enne õhkutõusmist näha, kuidas lennuki tiibu antifriisiga töödeldi.

Ka Riiga maandumine toimus äkitselt, aga seekord vaid meie jaoks. Seal oli udu peaaegu maapinnani välja ja kui meie arvasime, et oleme alles pilvedes, puutusid rattad juba maad.

Õnneks jõudsid ka kotid ilusti ja tervelt kohale ning lennujaama ees jätsime tartlastega hüvasti, et kogu seltskonnaga taas kokku saada 19.detsembril Värska kandi metsades.