24-tunni matk talvisel Soomaal
Kohe pärast jõulupühi, 27. detsembril 2009, kell 11 hommikul kohtume Soomaa rahvuspargi piiril asuvas Kaansoo külas, et startida 24-tunni jalgsimatkale. Matka sihtkohaks oli algselt planeeritud Kõpu alevik Viljandimaal. Liikumiseks oli kavas kasutada matkaradu, metsateid ja -sihte. Umbes pool matkast kulges läbi raba ning sügava metsa.
Selleks et üritust huvitavamaks ning natuke ekstreemsemaks muuta, kehtestasime n.ö. ‘5 isikliku asja reegli’ – igal osalejal võis kaasas/seljas olla nii palju riideid (k.a. peakate, sokid, kindad, jalanõud, jne.) kui selga mahtus. Kõik ülejäänud asjad läksid 5 asja arvestusse k.a. söögi-joogimaterjal.
Positiivset tagasisidet matkaidee kohta saime palju, kuid kuna jäime matka väljakuulutamisega natuke hiljaks ja paljud meie uudiskirja saajad olid oma plaanid juba teinud, oli matkapäeva hommikuks meid koos ainult kolm – mina, Janar ja Raul.
5 asja reeglist – kuna matkajate arv oli väike, tuli viite isiklikku asja hoolikalt valida. Enne matkale minekut koordineerisime omavahel varustuse jagunemist, sest ei olnud ju mõtet asju dubleerida ning jätta seetõttu maha midagi eluks vajalikku (väljaarvatud pealamp, mis oli vajalik kõigile pimedas liikumiseks). Niisiis, asjad jagunesid lõpuks järgmiselt:
minul – pealamp, kompass-kell, mobiiltelefon, plekk-kruus, välgumihkel;
Janaril – pealamp, kaart, kahekilone lihatükk, 1 liiter külmarohtu, leib;
Raulil – pealamp, seljakott, nuga, fotokas, 2-liitrine jook.
Olles pakkinud asjad ühte seljakotti, võtsime umbes kella 11 paiku suuna Kaansoost läbi metsa Leetva rabale, et liikuda pikki seda Valgeraba suunas. Kuna varasemate päevade käre pakane oli viimastel päevadel asendunud leebema ilma ja isegi plusskraadidega, oli meil kohe alguses ees takistus – pidime ületama Navesti jõe mööda jääd, kuid ilma tõttu ei olnud me jää tugevuses kuigi veendunud. Alternatiivina oleksime võinud liikuda mööda maanteed ca 4 kilomeetrit ida suunas ning kasutades sealset silda, siseneda Soomaale. See variant aga ei tundunud meile kuigi atraktiivne, sest sellisel juhul oleks ära jäänud võimalus matkata mööda raba. Mina julge matkajana tegin esimesed sammud jõe jääle. Selleks et minu raskus oleks jää pinnal ühtlasemalt jagunenud, kasutasin roomamistehnikat. Kõik läks õnneks ja teised matkajad järgnesid mulle – jää oli piisavalt tugev kandmaks inimesi.
Ilm oli vahepeal külmemaks muutunud ning hakkas sadama lund, ilmajaama järgi oodatigi järgnevaks ööpäevaks mõningast temperatuuri langemist ja ilma selginemist. See uudis oli meile hea, sest kuna kuu oli kasvanud täiskuuks, muutis see öösel matkamise lihtsamaks.
Pärast Navesti jõe ületamist ning ca kilomeetrilaiuse metsariba läbimist jõudsime Leetva raba äärde. Võtsime suuna otse lõunasse. Meie üllatuseks leidsime rabalt, täpselt õiges suunas, värsked ATV jäljed, mis muutis meie esimesed kilomeetrid rabal kõndimist oluliselt lihtsamaks. Mõne aja pärast aga pöördusid jäljed tagasi ja meie jätkasime lumes sumpamist otse lõunasse, raba teise otsa. Kokku on kilomeetreid linnulennult ühest Leetva raba otsast teise ca 11. Mingil hetkel ilm selgineski ning avastasime end täpselt keset raba liikumas, nii et mõlemad raba servad olid näha. Kella 13.30 paiku seisime silmitsi eesseisva metsaribaga, mis nagu oleks tähendanud, et oleme raba juba ületanud, teisalt tundus see ajaliselt täiesti võimatu. Kuna aga mujale liikuda ei olnud, siis võtsime suuna metsa, kust tuli järgmiseks üles leida Hüppassaare oja, pikki mida oli plaanis edasi liikuda. Sellega ei tekkinudki suuri probleeme, eristasime ühe natuke suurema oja metsa serval ning liikusime ikka edasi lõuna suunas. Kuid rabast väljasaamise märke ei tekkinud ega tekkinud, selle asemel leidsime korduvalt end ikka uuesti ja uuesti mõne rabavälja servalt ning orientiiriks võetud Hüppassaare oja keeras hoopis teise suunda kaardil näidatust. Säilitasime kainet mõistust, usaldasime kompassi ning liikusime kindlameelselt edasi, läbides paksu põlismetsa, üleujutatud metsaalasid ja paar rabavälja. Oma teel nägime kopra pesa ja jälgi nende tegevusest.
Ühel hetkel märkasime läbi puude nelja tuld, olime jõudnud tee äärde, kus sõitsid kaks autot. See tähendas ühte – raba oli õnnelikult ületatud. Kell 15.30 asusime täpselt selles punktis, kuhu plaanisime välja jõuda. Kuna füüsiliselt oli eelnev lõik olnud üpriski väsitav, otsustasime teha puhkepeatuse. Selleks oli sobiv koht umbes kaks kilomeetrit eemal asuv Oksa laagriplats. See on omapärane paik, kuna laagiplatsil olev lõkkease asub vana kõrtsihoone varemetes, täpsemalt vanas korstnajalas, mis on piisavalt suur, et mahutada kolme inimest ning lõket. Järgnevaks ülesandeks oli saada üles tuli – korjasime peenikesi kuuseoksi, võimalikult kuiva heina jms., kuid mis ei tahtnud süttida, oli tuli. Kõik oli lihtsalt liiga niiske ning maapind liiga külm, et tuli saaks süttida. Pärast pea pooleteisttunnist mässamist tuli Janaril mõte minna otsima midagi kuivemat. Mina läksin kasetohtu korjama ning Raul lõikas peenikesi puitlaaste. Janaril õnnestuski leida kuskilt vanad kuivad katuselaastud ning kombinatsioonis kasetohu ja lõigatud puitlaastudega õnnestus lõpuks tuli üles saada. Korraliku lõkke saamiseks läks aga veel ligi tunnike aega.
Kokku viibisime laagriplatsil keskööni – kuivatasime märgi sokke, soojendasime end tule paistel, sõime-jõime ning kuulasime huntide ulgumist. Sulatasime lõkke soojust kasutades lumest joogivett, mis tõttöelda maitses pigem halvasti ja korralikult janu sellega kustutada ei õnnestunudki.
Oksalt otsustasime edasi liikuda pealampide valguses Käärale, kus oli plaanis ületada Raudna jõgi ja võtta suund Kõpule. Jõudnud kell 1.30 öösel pärale, avastasime aga enda kurvastuseks, et jõgi on osaliselt lahti ning olemasolevale jääle ei ole kindlasti mitte mõtet ronida. Kuna keegi ei olnud nõus märjaks saama ning kuiva jalaga üle ei oleks pääsenud, siis selles punktis pidime plaanid ümber mängima. Otsustasime matka lõppetada hoopis Tohvril, mis jääb Kõpust ca 6 kilomeetrit kirdesse. Täitsime Raudna jõest võetud veega joogianumad ning saime lahti suurest janust, mis oli tekkinud soolast sinki süües.
Edasi liikusime peamiselt mööda metsasihte, mis tundusid lõputult pikad ja kuna olime selleks hetkeks juba matkanud pea 15 tundi, hakkas ka uni silma tikkuma. Väikesi peatusi tehes liikusime järjekindlalt oma lõppsihtmärgi poole. Teel nägime põtrade, kitsede ja jäneste jälgi, samuti oli kohti, kus metssead olid süüa otsinud, kärsaga külmunud maad tuhnides.
Niiviisi pimedas pealampidega metsavahel sihte pidi liikudes jõudsimegi kella 5.30ks Tohvrile – olime saavutanud oma matka eesmärgi, matkata alla 24 tunniga jalgsi läbi Soomaa. Me ei olnud küll jõudnud oma algselt määratud sihtkohta, kuid kokku tuli siiski matka pikkuseks ca 40 km ning meie klubi esimest talvist metsa-rabamatka võis lugeda kordaläinuks.
